Suvisel hapukurgihooajal on küpsemas monumentaalsed konfliktid üle Eesti. Neist enim kajastust on saanud Tallinnas asuv Maarjamäe memoriaalkompleks ja Narvas paiknev tank. Mõlemad mälestusmärgid on püstitatud Nõukogude Liidu armee võitude tähistamiseks II maailmasõjas (vene versioonis Suures Isamaasõjas), mis käimasoleva Vene Föderatsiooni kallaletungi taustal Ukrainale on sattunud kohaliku poleemika ja ideoloogiliste vastuolude objektiks.
Kujunenud vaated võib jagada nelja gruppi: monumentide pooldajad, vastased, tingimuslikud vastased ja tingimuslikud pooldajad. Teeme neist põgusa ülevaate.
Esiteks nn punamonumentide praegusel kujul säilitamise pooldajad, kelle esindajad pärinevad põhiosas Eestis elavate venekeelsete elanike seast. Kui Auvere elektrijaama lähedusest viidi augustikuu esimestel päevadel ära seal paiknenud punaarmee võitu tähistanud haubits, ütles energeetikute ametühingu esimees Andrei Zaitsev järgmist: "Töötajad suhtuvad teisaldamisesse äärmiselt negatiivselt. Minu hinnangul on tegemist järjekordse provokatsiooniga. Meie regioonis rahvustevahelise vaenu õhutamine on minu arvates lubamatu."
Teiseks need, kes tahaksid punamonumendid esimesel võimalusel maha võtta. Näiteks välisminister Urmas Reinsalu on selgelt vastustanud Maarjamäe memoriaali restaureerimist ning selgitanud Maarjamäe memoriaali tähenduse määratlemist: "Aga milleks see obelisk rajati? Ta rajati punamonumendina, järelikult on ta punamonument, ütleb mulle terve mõistus."
Kolmandaks need, kes on nõus monumendid teisaldama, kui selleks on täidetud piisavad eeldused. Näiteks Tallinna Ülikooli kasvatusteadlase Mati Heidmetsa arvates võiks Narva tanki ära viia pärast seda, kui Vladimir Putin on oma sõjakäigu Ukrainas lõpetanud: "Peamine õppetund on selles, et ebamugavate teemadega tuleb tegeleda rahulikul ajal, mitte alles siis, kui juba aknaklaase puruks pekstakse või kui ümberringi käib sõda."
Neljandaks need, kes erinevatel põhjustel sooviksid monumendid alles jätta, kuid muuta nende tähendust. Näiteks Eesti Kunstiakadeemia kultuuriajaloo professor Linda Kaljundi, kes professor Krista Kodrese võrdlusele punamonumentide ja mõisate vahel viidates näeb Maarjamäe memoriaali säilitamises ennekõike kultuurilist väärtust: "Üks oluline kihistus meie maastikust oleks nii hävinud ja me oleks praegu pärandi ja vaate osas ajaloole palju vaesemad."
Seevastu suhtekorraldaja ja kultuurikriitik Põim Kama tunnetab monumentide eemaldamises ohtu kaotada side Eesti rahva ajalooliste traumadega: "Küpse ja tervikliku kultuuri arengu seisukohast aga on negatiivsed katkestused (vt Hasso Krulli katkestuste kultuuri teooriat) sama olulised kui õitseajad või järjepidevus. /…/ Ometi püütakse oma lugu jutustades negatiivsetest katkestustest sageli kas üle libiseda või nende kaalu pisendada. /…/ Kultuuris toimunud katkestusi pole tarvis häbeneda, need on selle loomulik osa."
Viimaks on neidki, kes vaatlevad nõukogude monumentidega seonduvat laiemas Euroopa kontekstis. Kommunikatsiooniekspert Raul Rebane eritleb nõukogude monumentide mahavõtmisel kolme etappi, millest esimene algas endistes idabloki riikides pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja teine pärast 2014. aasta Krimmi okupeerimist. Kolmas etapp sai avapaugu käesoleva aasta 24. veebruaril: "Venemaa kallaletung Ukrainale käivitas monumendisõja kolmanda etapi ning see alles kogub tuure. Ajapikku vabanetakse Vene ideoloogiamonumentidest igal pool, see on pöördumatu trend. Eesti on selle trendi väike osa."
Kuigi Mind the Meaning ampluaasse ei kuulu tähendusloome ega loodud tähenduste muutmine, on vahelduseks õpetlik uurida, missuguste alternatiivide seast peavad otsustajad oma valiku tegema. Vaatleme monumente märkidena ning sotsiaalset ruumi, näiteks kultuurmaastikke ja ühiskondlikke institutsioone märgisüsteemidena. Märgi tähendus sõltub temaga külgnevatest märkidest, s.t keskkonnast, mida semiootikas ja kultuuriteadustes laiemalt tuntakse konteksti nime all. Näiteks sõna "palk" tähendab metsanduse kontekstis puud, kuid vaadeldes sama sõna rahanduse kontekstis, töö eest saadavat tasu. Samas ei pea märgi tähenduse muutmiseks tingimata vahetama konteksti, vaid võib midagi lisada või muuta juba olemasoleva konteksti raames. Näiteks kui me soovime metsanduse kontekstis viidata, et tegemist ei ole palgiga üleüldiselt, vaid mingi spetsiifilisema puuliigiga, saame täpsustada: "kuusepalk". Sellistest alustest lähtuvalt käsitleme võimalikke valikuid.
Võrrelduna viimase paarikümne aasta jooksul Euroopas, USAs ja Aafrikas maha võetud orjapidajatest kindralite, genotsiidide eest vastutavate riigipeade ja lihtsalt koloniaalimpeeriume ülistavate monumentidega on Eesti ja veel mõnede Ida-Euroopa riikide puhul kaks olulist erinevust, mis senises keskustelus ei ole leidnud piisavalt esiletoomist.
Esiteks ei ole Narva tank või Maarjamäe memoriaal sümbolid minevikust, mis nii kui nii enam õieti kellelegi ühiskonnas korda ei lähe. Vastupidi: isegi nende mälestiste eemaldamisel avalikust ruumist jääks arvestatav osa Eesti ühiskonnast, suuresti etnilist eralduspiiri pidi endiselt austama nende mälestusmärkide väärtusi ja tähendust.
Teiseks, erinevalt koloniaalmonumentidest Suurbritannias, Belgias või Namiibias, osaleb punamonumentidega kaasnevate ideoloogiliste narratiivide genereerimisel ja võimestamisel arvestatav väline riiklik toimija, kelleks on ei keegi teine kui Vene Föderatsioon.
Need aspektid muudavad Eestis toimuva monumendidebati suuresti teistsuguseks võrreldes näiteks Šotimaal, Glasgow ülikooli vahetus läheduses asuva sõjamehest lord Frederick Robertsi ausamba ümber käiva vaidlusega, mille puhul puudub arvestatav rühm Robertsi - nüüdisaja mõistes - sõjakuritegude toetajaid, kes sooviksid monumendi allesjätmist. Samas mööngem, et väiksemaid paremäärmuslaste rühmitusi selliste monumentide kaitsel siiski esineb. Niisamuti ei tegele Briti rahvusringhääling BBC lord Robertsi eluloo ühekülgse käsitlemisega.
Niisiis ei soovi monumentide vastased mitte ainult monumentide eemaldamist avalikust ruumist, vaid ka seda, et praegu monumente au sees pidavad inimesed muudaksid oma meelsust. Endine kaitseminister Jaak Aaviksoo: "Sellepärast ma usun, et kõige parem lahendus oleks, kui Narva volikogu ise saaks aru, et see on paratamatu praeguses olukorras ja suudaks omapoolse otsuse teha; laseks sellest ajaloost lahti, millest nad kramplikult erinevatel põhjustel kinni hoiavad ja hakkaks, nagu öeldakse, ühiselt tulevikku ehitama. /…/ Laseme tast lahti ja läheme edasi nende eesmärkidega ja nende väärtuste nimel, milleks Eesti Vabariik on loodud koos Narvaga."
Piltlikult öeldes sooviksid monumentide vastased, et kuni neljandik Eesti elanikkonnast hakkaks Narva tanki, pronkssõduri jt asemel tooma lilli Tallinnas asuva Eesti Vabadussõja monumendi juurde. Paraku ei ole sellist muutust võimalik saavutada üksnes monumentide tehnilise eemaldamisega. Pigem tekitaks monumentide hävitamine venekeelses elanikkonnas vastumeelsust ja mobiliseeriks nad oma väärtuste kaitseks.
Seepärast on praeguses debatis pandud üksjagu palju rõhku mitte monumentide lõhkumisele, vaid neile väärikal viisil uue konteksti andmisele asukoha muutmise kaudu. Peamiselt on juttu olnud kahest erinevast sotsiaalsest ruumist, kuhu monumendid paigutada: muuseumid ja kalmistud.
Samas on koloniaalimpeeriumidega seotud monumentide debatis loetletud teisigi võimalusi. Näiteks lord Robertsi monumendi ümber käivas arutelus on pakutud välja selgitavate siltide lisamise võimalus, mis Eesti punamonumentide puhul on praeguseks nende vastaste poolt juba välistatud, vt nt president Alar Karise seisukohti. Samuti on räägitud lahendusest, kus probleemse monumendi ümber lisatakse teisi skulptuure ja monumente, mis toovad esile algse monumendi varjukülgi või teiseseid tähendusi. Narva tanki puhul pakuti Vikerraadio Vox Populi saates võimalust keerata tank ringi nii, et toru ots oleks suunatud Venemaa poole. Tallinnas asunud pronkssõduri kaasuses pakkus kunagises presidendivalimiste debatis osalenud Toomas Henrik Ilves, et Tõnismäe roheala võiks ümbritseda kõrge raudvarrastest aia ning selgitavate infomaterjalidega.
Namiibia pealinnas Windhoekis asunud kolonialistliku ratsamonumendi ümber toimunud arutelus jõuti nn "kuuma tõlgenduse" (hot interpretation) lahenduseni. "Kuuma tõlgenduse" kohaselt võiks osale ühiskonnast repressiivseid mälestusi esilekutsuvad monumendid olla ühiskonna lõhestamise asemel n-ö kogunemiskohad, kus tullakse kokku ja arutletakse ajaloo erinevate tõlgenduste üle. Paraku ei ole teadaolevalt üheski riigis seni õnnestunud sellist formaati käivitada. "Kuuma tõlgenduse" lahendus eeldab, et kõik osapooled lepivad “kuuma tõlgenduse” formaadiga ega kasuta sama asukohta paralleelselt teistel eesmärkidel, ennekõike mälestamiseks ja oma väärtuste kinnistamiseks.
Sarnaselt "kuuma tõlgendusega" saaks kaaluda võimalust, et juhul kui Narva tank ja Maarjamäe obelisk ei lähe muuseumi või surnuaiale, tuleb muuseum või surnuaed tanki ning obeliski juurde. Paraku on keeruline ennustada, kas Narva tanki ümber muuseumi ehitamine lõpetaks tanki kasutamise mäletusobjektina ning kas asjade seesugune käik oleks vastuvõetav punamonumentide vastastele. Liiati on tõenäoline, et punamonumentidega samas suurusjärgus uute muuseumide loomine ei ole Eesti ühiskonnale rahaliselt teostatav. Punamonumentide võrdlemine baltisaksa mõisatega - monumentide säilitamiseks nende praegustel asukohtadel - ei ole paraku eriti asjakohane. Mõisad on hooned ja hoonetele uute tähenduste andmise kohta on nii ajaloost kui eri ühiskondadest rohkesti näiteid. Meenutagem kas või seda, et praegune Eesti Vabariigi välisministeerium asub endise ENSV kommunistliku partei keskkomitee peahoones. Samas monumentidel pole muid tähendusi peale kunstilise ja sümboolse.
Kuidas iganes lahendada punamonumentide küsimus Eestis, jääb monumentide taustal suurimaks probleemiks nende kui märkidega seotud narratiivide konfliktsus ühiskonna eri osade jaoks. Samadest ajaloolistest sündmustest jutustab üks ühiskonna osa vabastamise juttu, teine anastamise juttu. Narratiivide muutmiseks tuleb esmalt narratiive, nende kujunemislugu ja nende erinevaid versioone tunda. Samuti tuleb õppida tundma seda, miks üks või teine osapool mingit narratiivi usub.
Ps! Selle kuukirja koostamise ajal saabus teade, et Narva linnavalitsus on otsustanud tankimonumendi teisaldada ajutisele hoiualale. Samas ei ole Narva volikogu seda otsust veel ametlikult kinnitanud.
TÄIENDUS 10. augustil 2022: Maarjamäe memoriaal on algupäraselt püstitatud Jääretke mälestamiseks, kuid hiljem on tähendusi kiht-kihilt lisatud. Hea ülevaate Maarjamäe memoriaali kujunemisloost saab Anni Martini 2019. aastal BFM-is kaitstud lõputööst "Maarjamäe memoriaali tähenduste väljad – teisest maailmasõjast kommunismiohvrite memoriaali rajamiseni (1940 – 2018). Meediatekstide ja arhiivimaterjalide sisuanalüüs"
Tiit Kuuskmäe on Mind the Meaning partner, kes tegeleb kohtusemiootika kaasustega.