Ma olen sõnatu. Igaühel tundub olevat oma aasta sõna artikkel. Kas ma jäin lootusetult hiljaks? Samas avastasin, et kõikide artiklite sõnad on erinevad. Kuidas saab sõna olla aasta sõna, kui kõigil on omaenda aasta sõna, igaühel isesugune? Vaatame erinevaid kandidaate ja ehk leiame sellele müsteeriumile vastuse.
Võib-olla kõige parem (või halvem) näide aasta sõna artiklist on Eesti Päevalehelt. Vaatamata küsitluste tulemusele ja keeleteadlaste nõuannetele suruvad nad aasta sõnaks suuresti enda poolt juurutatud "idavedusid". Kui vaadata uudistes ja otsingumootorites selle sõna kajastust Google Trends abil, tuleb vastuseks lakooniline "pole piisavalt andmeid".1
Ka artiklis välja toodud alternatiivid on kahtlase väärtusega. “Obstruktsioon” on siiski ainult Eesti probleem ja sedagi üsna minimaalselt. Riigikogu töö on häiritud, kuid seadusi võeti ikkagi vastu ja põhiseaduslik kriis tundub aina vähem tõenäoline. Ja ülejäänud maailmal on Eesti riigikogus toimuvast sügavalt ükskõik.
Postimehes pakuti välja, et aasta sõna on seotud "tehisintellektiga", kuid vaatamata ulmelisele edasiminekule selles valdkonnas on ChatGPT kuulutamine maailma muutvaks veidi nagu "auto" valimine aasta 1870 sõnaks, sest Siegfried Marcusel õnnestus paigaldada sisepõlemismootor hobusevankrile ning veidi edasi liikuda. Jah, see kuulutas ette transpordi tulevikku, kuid sel ajal ei olnud auto maailmas otsustava tähtsusega.
Ka tehisintellekti esiletõusu tõttu Merriam Websteri sõnaraamatu poolt aasta sõnaks valitud "autentne" kõlab õõnsalt, kui vaatame taaskord Google Trendsi graafikut, mis näitab selle sõna muutumatut kasutust viimase viie aasta jooksul.
Kui loetleksime kõikide artiklite aasta sõnad, oleks see artikkel kaugelt liiga pikk, aga lisame veel mõned olulisemad. Oxfordi sõnaraamat valis aasta sõnaks "rizz"-i, mis on lühendatud versioon sõnast karisma. Kuigi sõnade lühenemine on loomulik ja tihti vajalik osa inimsuhtlusest, ei lisa see sõna eriti palju inimeste enesemõtestamisele.
Dictionary.com valis aasta sõnaks "hallutsineerimise", mis on samuti seotud tehisintellekti praeguse puuduliku vormiga. Suured keelemudelid (large language model) küll tunduvad keelt mõistvat, kuid nad pelgalt vaatavad, kui tõenäoliselt üks sõna teise kõrval asetseb. Kuigi see annab sageli häid tulemusi, sest kogu mudeli mõte on võimalikult tihti pihta panna, ei saa nad midagi aru tegelikkusest. Seetõttu "hallutsineerib" ChatGPT tihti väljamõeldisi, nagu näiteks artikleid, mida ma oleksin võinud kirjutada, kuid mida ma pole siiski kunagi kirjutanud. Hallutsineerimise esiletõstmise probleem seisneb selles, et ma pole kunagi kuulnud tavainimesi seda kasutamas vastava fenomeni kirjeldamisel. Nii paigutub see artikkel kategooriasse "pastakast välja imetud".
Miks meil siis ei ole ühtset aasta sõna, vaatamata üllatavalt paljude inimeste üritusele seda leida? Võib-olla seetõttu, et maailm on killustatum, kui ma olen kunagi varem näinud, ja meil puudub vajalik ühtsus ning sarnane maailmanägemus, et üks sõna võiks esile kerkida. Igaüks tundub kapselduvat omaenda mulli, nähes maailma oma nurga alt või ehk sarnaselt väikese hulga kaasamõtlejatega. Inimeste meediatarbimine on viimasel ajal hajutatud nn traditsioonilise ja sotsiaalmeedia vahel. Samuti on ühiskond polariseerunud ning sisuloojad pakuvad pigem oma lugejatele (või omanikele) paremini sobivat sisu.
Omamoodi on killustatus loomulik järelm viimastel aastatel toimunule. Pärast seda, kui koroonaviirus raputas maailma, on inimestel olnud raske. Nõudlus kaupade ja teenuste järele kahanes, tootmisahelad purunesid. Järgnes vähenenud pakkumise põhjustatud inflatsioon. Ja asjad läksid ainult hullemaks. Kui maailm hakkas taastuma, otsustas Putin vallutada Ukraina, paisates majandused taaskord kriisi, eriti Euroopas. Energiahinnad läksid lakke ja inflatsioon kiirenes. Euroopa keskpank, teistega sarnaselt, tõstis intressimäärasid ja tõenäoliselt paiskas meid hinnatõusu ohjeldamiseks järjekordsesse masusse.
Inimesed reageerisid üldjuhul mõistvalt koroonaviiruse tekitatud raskustele, piirdudes tavaliselt väikeste asjadega, nagu maskide kirumisega. Ukraina kriisile reageeriti analüütikuid üllatanud ühtsusega. Kuid aastate jooksul on tekkinud väsimus. Seda illustreerib Lõuna-Aafrika Vabariigist levima hakanud isiZulu sõna "kuningi", mis on otsetõlkes "seda on palju". Võib-olla on eestikeelseks vasteks "küllalt", sest seda sõna kasutatakse siis, kui enam ei jaksa pingutada, sest lained löövad üle pea kokku.
Kui tavainimesed ei jaksa enam pingutada, siis võtavad võimust omakasupüüdlikud lõhkujad, killustajad. "Jaga ja valitse" on töötav mudel nii maailma Geert Wildersitele (kes võitis varem põlatud paremäärmuslasena viimased Hollandi valimised), kui ka 2016. aastal USA valimised võitnud Donald Trumpile, kes vähemuses fanaatikute toel võidutses nii konservatiivide sisevalimistel kui ka presidendivalimistel.
Näeme aastal 2024, kas võtame ennast jälle kokku, või saab järgmise aasta sõnaks "killustatus". Võib-olla lööme üldse maailma mõtestamisele käega. Ise loodan, et kirjutan järgmisel aastal sõnast "rebuild", mida võiks tõlkida kui "ümberehitus", sest ühelt poolt taasloome midagi, mis oli katki, kuid teeme seda uuel viisil. Ja loodetavasti kestvamalt.
1 Ei aidanud ka käänamine, ega regioonide vahetamine. See sõna on lihtsalt liiga vähe kasutatud. Konkureerivatel sõnadel nagu "obstruktsioon", "tehisintellekt" või "autentne" vastavat probleemi ei olnud.
Martin Aher PhD on keeleteadlane, kes tegeleb kohtulingvistikaga. Ta on olnud Tartu Ülikooli teadur ning oma kraadid teenis Osnabrücki, Amsterdami ja Tartu Ülikoolis. Päise kujundus: Kristjan Holm.