Veebruari lõpus pöördus minu poole üks Eesti telekanal, kes soovis semiootiku kommentaari purustatud Vene Föderatsiooni armee tanki kohta, mis oli näituseks seatud üles Tallinna Vabaduse väljakule. Olin parajasti haige ja loobusin kommentaarist, kuid äraütlemiseks oli teinegi põhjus - vajasin enda teemaga kurssi viimiseks märksa enam aega kui kümmekond minutit või isegi paar tundi.
Ajakriitiline tagasiside ei ole võõras ka õigusvaidlustes. Mitmed seaduses ettenähtud tähtajad on lühikesed ning advokaadid ja patendivolinikud vajavad eksperdi sisendit enne kui kell kukub. Paraku ei ole eksperdid üliinimesed ning teinekord ei ole võimalik kiirustada ilma, et kvaliteet tõsiselt kannataks. See omakorda viib küsimuseni, kas ekspert on nõus andma enda nime all välja töö, mis saab küll tähtajaks valmis, kuid kubiseb nii sisulistest kui vormilistest vigadest.
Sõltuvalt valdkonnast võivad ajalised määratlused erineda üsna palju. Hambaarst suudab esmase meditsiinilise ülevaate tekitada kümmekonna minutiga, isegi juhul kui patsiendi suust on vaja teha röntgenpilt. Samas ei maksa imestada, kui ehituses tegutseb projektijuht lubade hankimise, töö kavandamise ning selle elluviimisega kuid, kui mitte aastaid.
Asjast sotti saamiseks tuleks küsida, millele oleks kulunud minu kui semiootiku aeg telekanalile sisulise kommentaari andmisel. Kuivõrd mul puudusid igasugused teadmised selliste väljapanekute kohta nagu Vabaduse väljakul korraldati, oleksin pidanud alustama algusest. Järgnev loetelu ei ole kaugeltki lõplik, kuid loob teatava ettekujutuse:
- Missuguse masinaga on tegemist ja mis asjaoludel ta purustati?
- Kas väljapanek on varustatud selgitavate tekstidega, mis keeltes need tekstid on ja mida seal on öeldud? Kas eri keeltes tekstid on sarnase või erineva sisuga?
- Kuidas on eksponaadiga lubatud interakteeruda? Näiteks: (i) kas sellesse tohib sisse ronida, (ii) kas fotode tegemine on lubatud, (iii) kas külastajad tohivad eksponaadi kõrvale jätta esemeid (nt lilli)?
- Kas selline näitus toimub ainult Eestis või sünkroonselt teisteski riikides? Kas seal kehtivad samad reeglid?
- Mida on näituse kohta öelnud selle korraldajad?
- Kas selliste esemete eksponeerimine on sõdade korral tavapärane või erineb kuidagi varasemast?
- Milliseid aspekte saab sellise väljapaneku puhul kommenteerida semiootik ning millised nüansid tuleks jätta pigem etnoloogidele, politoloogidele ja ajaloolastele?
Kuidas otsustada, kui kaua võib nende küsimuste selgitamiseks ja kokkuvõtete tegemiseks aega minna? Arvutiteaduses kasutatakse tehniliste probleemide mahukuse hindamisel keerukuse mõistet. Mida rohkem tehteid on mingi probleemi lahendamiseks vaja teha, seda keerulisem ta on. Mida keerulisem probleem, seda kauem aega selle lahendamine võtab. Seejuures saab keerukuse jagada kaheks: üks puudutab mingite konkreetsete koodilõikude algoritmilist keerukust, teine on seotud ülesande kui terviku keerukusega. Seda viimast hinnatakse Fibonacci skaalasse jäävates arvudes: 0, 1, 2, 3, 5, 8, 13, 21 jne. Nii saame kõigile ülalloetletud küsimustele anda keerukushinde ning jõuda nende liitmisel mingi tulemuseni. Oletame, et tulemuseks on 42. Kui me varasema kogemuse põhjal teame, et meeskond suudab nädalas lahendada ära 10 keerukuspunkti jagu töid, siis järeldame, et kõigi ülesannete lahendamine võib võtta umbes kuu aega.
Semiootikas keerukust Fibonacci jada abil seni veel ei hinnata. Võib-olla on asi selles, et semiootilised probleemid on mõnevõrra abstraktsemad kui infotehnoloogilised küsimused. Samas ei tähenda see, et keerukus poleks semiootilises uurimistöös oluline aspekt. On küll! Pigem hinnatakse ühe või teise töö keerukust lähtuvalt varasemast kogemusest ja hinnang on paljuski tunnetuslik. Kogenud uurija saab enam-vähem öelda, mida selline tunnetus ajalises plaanis tähendab.
Ent semiootiku nägemus töö mahust ei pruugi langeda kokku seadusandliku tähtajaga. Seetõttu on ekspert sunnitud enamikel kordadel oma ettevõtmise ja küsimuse keerukuse ajalises horisondis raamistama (time-boxing). Kokkuvõttes tähendab see tasakaalu otsimist. Ühelt poolt, kui palju suudab semiootik oma ajalisi vajadusi läbirääkimiste käigus selgitada. Teiselt poolt, kui palju advokaadid või patendivolinikud on konkreetses kaasuses võimelised vastu tulema.
Üldjuhul on äärmiselt keeruline anda ühele-kahele uurimisküsimusele vastus vähem kui kuu ajaga. Erandeid esineb, kuid harva. Kui läbirääkimiste käigus ilmneb, et ettenähtud aja raames võib töö kvaliteet olulisel määral kannatada, peab ekspert otsustama, kas risk väärib võtmist või mitte. Pahatihti ilmneb vajadus ekspertiisi järgi alles õigusvaidluse lõppfaasis. Sel juhul ei jää ka advokaatidele ega patendivolinikele piisavalt aega eksperdi leidmiseks. Kuidas seda mustrit muuta?
Tiit Kuuskmäe on Mind the Meaning partner, kes tegeleb kohtusemiootika kaasustega. Päise kujundus ja karrikatuur: Kristjan Holm.