Muljetamine on rahvasuus kergemeelne tegevus, millest tasub hoiduda, kui on soov jätta endast tõsiseltvõetav mulje. Kuid muljete loomiseks, hoidmiseks, teatud muljetest lahtisaamiseks on tänapäeval terved tööstusharud – PR nõustajatest reklaamiagentuurideni ja imagoloogidest turundusspetsialistideni. Taju mõistes muljete uurimisega tegeleb eksperimentaalne tajupsühholoogia. Juristid on seadustesse kirjutanud muljelisi piiranguid. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 17 ütleb: “Kellegi au ega head nime ei tohi teotada.” Saamaks aru ühe või teise isiku aust, selle kujunemisele või kaotusele tõukavatest muljetest, tuleks esmalt jõuda kokkuleppele selles, mis asi on mulje.
19. sajandil toimusid murrangulised muutused maalikunstis. Areenile kerkisid mitmed uued nimed nagu Claude Monet, Pierre-Auguste Renoir, Alfred Sisley jt impressionistid, kes pidasid end traditsioonilise maalikunsti esindajatest suuremateks realistideks. Impressionistidele eelnenud kunstnikud ei pidanud kuigi oluliseks, et maalimise jooksul päikesevalguse varjundid muutuvad ning kunstniku ja tema kujutatavate objektide vahele jääb õhk, mis kaugeltki ei püsi ühesugusena, vaid võib varieeruda udust selgimiseni, tormist vaikuseni. Impressionistide arvates tuli elutruu olukorra jäädvustamiseks maalida kiiresti vahetult inspireerivate objektide keskel, sest järgmisel hetkel võis valitsevast olukorrast jääda juba sootuks teistsugune mulje. Siit ka esimene järeldus: muljed on muutlikud.
Umbes samal ajal peeti nii Euroopas kui Ameerikas endiselt lugu duellidest. Keeleteadlane Roger Shuy kirjutab raamatus “The Language of Defamation Cases” (Oxford 2010) vähetuntud juhtumist, millesse oli segatud hilisem Ameerika Ühendriikide president Abraham Lincoln.
Lincoln avaldas 1842. aastal Illinoisi kohalikus ajalehes kriitilise artikli osariigi audiitori James Shieldsi kohta, mis kaldus kõrvale sisulisest debatist ja sedastas Shieldsi parodeerides muuhulgas järgmist: “Armsad tüdrukud, mul on kahju, kuid ma ei saa teie kõigiga abielluda. Tean liigagi hästi, kuivõrd te kannatate; kuid palun, oh palun mõistke –- pole minu süü, et olen nii kena ja nii huvitav.” Sellised Lincolni mõttekäigud tõid kutse duellile, mis oleks vabalt võinud lõppeda eluohtlike tagajärgedega, kui seda poleks õnnestunud pealtvaatajate abiga viimasel hetkel ära hoida. Sellest teine järeldus: muljed on ohtlikud.
Elusloodusest teame nähtust nimega mimikri. Näiteks on kohastumuse kaudu juhtunud nii, et sirelased, kes on rahumeelsed nektarist toituvad putukad, on samasuguse kollase-musta hoiatusvärvusega nagu herilased ja mesilased. Tänu sellele peavad potentsiaalsed vaenlased neid ohtlikuks ja jätavad rahule. Järelikult: muljed on petlikud.
Mida veel?
Viimati valitud Riigikogu koosseisu ametisse nimetamisel tegi rahvasaadik Ruuben Kaalep sõrmedega rõngakujulise märgi. Tema enda sõnul oli tegemist hea tuju märgiga. Samas maineka Suurbritannia väljaande “The Guardian” ajakirjanik Shaun Walker kajastas Kaalepi tehtud märki valge rassi ülemvõimu sümbolina. Neljas järeldus: muljed on vastakad.
Lisaks muutlikkusele, ohtlikkusele, petlikkusele ja vastakusele võiks üksjagu näited leida ka muljete kaasahaaravusest, ootamatutest kokkusattumustest ja õnnestumistest, mida muljetest lähtumine on ajaloos põhjustanud. Kuid kõik need aspektid on vaid mulje parameetrid ning jätavad vastuseta põhilise –- mis on mulje kui selline?
Lihtsustatud kommunikatsioonimudeli vaates, mis koosneb “saatjast”, “sõnumist” ja “saajast”, on mulje olenevalt olukorrast kas “saaja” terviklik arusaam “sõnumist” või mingi osa sellest arusaamast. Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb: “Kellestki või millestki selle vahetul mõjul tekkinud üldine ettekujutus teadvuses; sellest johtuv vaistlik eritlematu arusaam, arvamus.”
“Sõnumi” uurimisele keskendunud keeleteadus ja semiootika muljete uurimisega ei tegele. Pigem on “mulje” paslikuks uurimise areaaliks sotsiolingvistikale või etnosemiootikale, kus fookus on suunitletud sellele, kuidas üks või teine konkreetne subkultuur või rahvuskild valitud sõnumist aru saab. Struktuursemas, sõnumile kitsendatud käsitluses võib “mulje” vasteks pidada “tähendust”. Selliselt mõistetud “tähendus” on individuaalsete “muljete” kvintessents, kokkuvõte või terviklikum käsitlus sõnumi potentsiaalist lahkneda üht- või teistsugusteks muljeteks.
Tiit Kuuskmäe on Mind the Meaning partner, kes tegeleb kohtusemiootika kaasustega. Karikatuuri ja päise joonistas Kristjan Holm.