Inglise füüsik Isaac Newton avaldas 1687. aastal ilmunud teoses “Loodusfilosoofia matemaatilised printsiibid” (Philosophiæ Naturalis Principia Mathematica) kolm seadust, mis panid aluse klassikalisele mehaanikale. Neist tõenäoliselt tuntuim on Newtoni 2. seaduses sisalduv valem F=ma, mille kaudu on võimalik suletud süsteemides arvutada kehale mõjuva jõu suurus, kui on teada keha mass ja selle liikumise kiirendus.
Kuid füüsika pole ainuke valdkond, kus soovitakse saada aimu nähtuste omavahelisest mõjust. Õigusvaidlustes soovivad osapooled mõnikord tõsikindlalt teada, millist mõju omab üks või teine vaidlusalune suhtlusakt. Valime näite, mis meile teadaolevalt ei ole hetkel ühegi õigusvaidluse keskmes, kuid mis on avalikes allikates kõigile huvilistele kättesaadav. Eesti president Kersti Kaljulaid ilmus 2019. aasta Riigikogu valimiste järel moodustatud valitsuse ametisse nimetamisele pusaga, millel seisis kiri: “Sõna on vaba”. Sama ürituse käigus marssis president uksest välja hetkel, kui üht ministrikandidaatidest hakati ametisse vannutama. Selliste sammudega väljendas president oma suhtumist ühiskonnas kerkinud debatti, mis seostus uue valitsuse ja selle liikmetega. Millist mõju presidendi käitumine omab?
Erinevalt klassikalisest mehaanikast ei ole sotsiaalsete mõjude hindamisel suudetud mitmesugustele pingutustele vaatamata tulla välja ühegi valemiga, mis võimaldaks mingite muutujate olemasolul arvutada — isegi suletud süsteemis või piiratud mahus — täpse arvulise väärtusena mõju või, kui soovite, siis jõudu, mida üks või teine suhtlusakt evis või potentsiaalselt evib.
Miks see nii on?
Ennekõike seepärast, et sotsiaalsed suhted on keerulisemad kui klassikaline mehaanika. Mõju hindamisel ei saa arvestada ainult numbrilisi väärtusi. Kujutlegem mudelit, mis püüaks kommunikatsiooniakti mõju arvutada selle alusel, mitu sõna öeldi, kui pikad need sõnad olid ja millise kiirusega saatja rääkis. Välja jääks peamine: sõnade tähendus ehk see, mida öeldi.
Millest sõltub tähenduse mõju?
Kui presidendi asemel oleks samal päeval ülalkirjeldatud pusa pannud selga ja jalutanud parlamendi peasaali uksest välja mõni Riigikogu liige, siis meie suhtlusvaist ütleb, et selle mõju oleks tõenäoliselt olnud sootuks teistsugune. Seega on tähendusliku mõju üheks oluliseks komponendiks saatja isik ehk see, kes räägib. Mitmesugused mõjukuse edetabelid nagu “10 maailma mõjukaimat inimest”, ajakirja Time aasta inimene jne põhinevad just nimelt asjaolul, et saatja on osa kommunikatsiooniakti tähenduslikkusest. Loomulikult puudub sotsiaalse mõjukuse edetabelitel keha massi objektiivsus, kuid teatud kriteeriumite alusel üritatakse “saatjate” mõjule selliselt päitseid pähe panna küll.
Tähenduse mõju sõltub ka kommunikatsiooniakti toimumise kohast. Oletagem, et president oleks samasuguse pusaga ilmunud töönädala lõunal kohvikusse “Võitlev Sõna”. Kas see oleks saanud sarnase tähelepanu osaliseks? Rääkides töönädala lõunast märkame, et tähenduse mõju võib sõltuda ka ajast. Tegemist ei olnud rutiinse Riigikogu istungiga, vaid uue valitsuse ametisse nimetamisega.
Mis kõige tähtsam — mõju hindamisel ei saa vaadata mööda auditooriumist. Kõik inimesed ei vaata televiisorit ega jälgi sotsiaalmeediat. Seega on selge, et Eestis elab tänase seisuga inimesi, kes ei tea midagi sellest, et Eesti president Kersti Kaljulaid pani valitsuse ametisse nimetamisel selga palju kõneainet tekitanud pusa ja jalutas ühe tulevase ministri ametivande ajal uksest välja. Teiseks on selge, et nendegi arusaamad, kes on presidendi suhtlusaktidest teadlikud, ei ole ühesugused, vaid sõltuvad “saaja” isiklikest hoiakutest, poliitilistest vaadetest ning mitmetest muudest sotsiopsühholoogilistest aspektidest.
Selleks, et suhtlusaktide sotsiaalse mõju hindamine haakuks vähegi sellega, mida me oleme harjunud pidama teaduseks, on oluline, et hindaja kirjeldaks põhjalikult kõiki valikuid, meetodeid ning analüüsis sisalduvaid lihtsustusi, kitsendusi ja üldistusi.