Usaldus Eesti kohtusüsteemi vastu langes rekordmadalale pärast menetluse lõpetamist Edgar Savisaare suhtes tema tervise tõttu. Valukohaks sai kohtuniku ekspertarvamuste käsitlus, kus arvesse võeti üht seitsmest. Järgnevalt vaatan keeleteadlase pilguga, kuidas saaks kaotatud usaldust tagasi võita.
Minu poole pöördus õnnetu talumees, kelle õue pealt oli varastatud kallis masin. Ettevaatliku mehena oli ta masina varguse vastu kindlustanud, kuid kompenseerimise asemel viidati lepingusse kirjutatud varguse definitsioonile:
Varguseks loetakse vara vargust hoonest (hoiukohast) või valvatavalt territooriumilt.
Masin varastati koduõuelt ning kindlustusfirma väitis, et tegemist ei ole hoone, hoiukoha ega valvatava territooriumiga. Minu kui keeleteadlase käest sooviti teada, kas territoorium, mida iga paari tunni tagant üle vaadatakse, on "valvatav territoorium". Väljendi süntaksi analüüs näitas, et nii kindlustusfirma kui ka talumees ning tema advokaat ei olnud märganud väljendi mitmetähenduslikkust. Ühelt poolt võib selle väljendi sõnastada ümber järgnevalt: "vargus alalt, millel on valve". Teiselt poolt võib seda aga mõista episteemilise ehk teadmispõhise võimalikkuse väljendusena: "vargus alalt, mida on võimalik valvata".
Paljud ebatõenäolised asjad on võimalikud. Eesti jalgpallimeeskonna maailmameistriks saamine on võimalik, kuid keegi ei panustaks sellele. Taluõue valvamine on kindlasti võimalik, isegi kui seda parajasti ei tehtud. Minu kirjutatud ekspertarvamus panustas talumehe ja kindlustusfirma omavahelise kokkuleppe saavutamisse, mida võib lugeda õnnelikuks lõpuks. [1] Kuid see tõstatas üldisema probleemi: kas Eesti õigussüsteem on selge ja teaduspõhine?
Kui räägime taas kord võimalikkusest, siis meie õigussüsteem lubab teadlastega konsulteerimist ning tihti arvestatakse ka ekspertarvamusi. Kuid praktikat vaadates tuleb nentida, et kuigi seadusi ja lepinguid tõlgendatakse kohtusaalides pidevalt, küsitakse keeleteadlastelt nõu ainult harvadel juhtudel. Sellel on praktilisi ja teoreetilisi põhjuseid. Ühelt poolt teeb ekspertarvamuse küsimine protsessi kallimaks ja aeganõudvamaks, teiselt poolt kuulen arvamust, et keele tõlgendamisega saab igaüks hakkama. [2] Ilma keeleteadlasteta on samas raskem rahuldada üht õigussüsteemi peamist printsiipi ehk õigusselgust. Lihtsustatult, õigusselguse printsiibi järgi peaks tavainimene seadust või lepingut lugedes mõistma, millised on tema kohustused ja piirangud. Tavainimene vaevalt nõustuks, et Eesti kohtusüsteem on arusaadav ning juriidilised tekstid kergesti loetavad.
Täielik õigusselgus pole tõenäoliselt ei ihaldusväärne ega saavutatav. USA õigusteadlased Jules Coleman ja Brian Leiter näevad kohtupraktikat otsekoheselt ennustamatuna: "Ainult tavainimesed, mõned õiguspedandid [3], ja esimese aasta juuratudengid mõistavad õigussüsteemi kui determineeritut."[4]
Õigusselgus pole alati ihaldusväärne, sest seaduste ja lepingute kirjutajad pole eksimatud. Näiteks USAs ei tohi politsei konfiskeerida eramaja, kui omandil toimus kuritegu olukorras, kus omanik ei teadnud ega nõustunud kuriteoga. Kaasuses 172-02 Liberty Avenue aitas kortermaja omanik politseil narkokurjategijaid teolt tabada. Seaduse sõnastuse järgi saaks politsei aga tema maja ära võtta, sest ta oli kuriteost teadlik. Ühelt poolt oleks see ebaaus, teiselt poolt vähendaks inimeste huvi politseiga koostööd teha, mistõttu kohtunik otsustas kasutada oma õigust seadust teistmoodi tõlgendada.[5]
Vaatamata probleemidele on püüd õigusselguse poole õilis ning parandaks arusaama kohtusüsteemist kui tavainimesele hoomamatust protsessist, mida peaks võimaluse korral vältima (vt kirjandusklassikast F. Kafka "Protsess"). Alati on võimalik, et kohtus kaotatakse ning see ei ole kunagi hea tunne, kuid kaotus ilma põhjuseid mõistmata õõnestab lausa õigusriigi alustalasid. Kaasates kohtuprotsessidesse rohkem teadlasi, eriti keeleteadlasi, jõuame lähemale olukorrale, kus kohtuotsuseid tehakse teaduspõhiselt ning otsuseid selgitatakse kõigile arusaadavalt.
[1] Kaasa aitas põhimõte, et lepingu kirjutaja ehk kindlustusfirma on eelistatud olukorras, sest sai sõnastuse valida, seega mitmetähenduslikkuse puhul tõlgendatakse teksti kliendi huvides.
[2] Keeleteadlase panusest olen varem kirjutanud näiteks siin: https://novaator.err.ee/744205/miks-on-kohtusaalis-vaja-kuulata-keeleteadlast
[3] Originaalis kasutati sõna „jurisprudes“, tõlke soovitas Mats Volberg.
[4] Täpsemalt saab lugeda siit: https://scholarship.law.upenn.edu/cgi/viewcontent.cgi?referer=https://www.google.com/&httpsredir=1&article=3601&context=penn_law_review
[5] Kaasus pärineb Lawrence M. Solani raamatust „The Language of Judges“, The University of Chicago Press, 1993, lk 50.
Postituse autor Martin Aher on Mind the Meaning partner, kes tegeleb kohtulingvistika kaasustega. Paragrahvi otsas ujuva onkli joonistas Kristjan Holm.