Keelest rääkimine on tavaliselt tänamatu töö. Me kõik räägime mingit keelt emakeelena ja vaatamata võimalikele emakeeletunni kahtedele oleme ikkagi keele kompetentsed kasutajad. Sellest tõest järeldatakse tihti, et me kõik oskame samaväärselt keelt analüüsida ja selle tähendust lahti mõtestada. Kahjuks näitavad igapäevased valestimõistmised ja vaidlused, et selline järeldus on ekslik.
Nagu teisteski valdkondades, saab keele mõistmisele lähemale läbi raske töö, rohke kogemuse ja vettpidava metodoloogia. Olukorra teeb keeruliseks keele enda omadus olla mitmetimõistetav. Kui keeleteadlaselt küsida, kas sõna „must“ viitab puuduliku kontekstiga lauses värvile või puhtuseastmele jääb ta samavõrra (või rohkem) hätta kui iga teine. Keel ei ole ühetimõistetav ja me ei sooviks teda kasutada kui ta seda oleks, sest konteksti abil enda selgekstegemine säästab aega nii rääkides kui ka keelt õppides. Nagu me alljärgnevalt näeme eelistatakse selgeid ja hästikõlavaid ekslikke väiteid keeleteadlase tõdemusele, et tõlgendusi on mitu ja esitatud kontekst ebapiisav tähenduse lahti harutamiseks.
Üldjuhul tasub siiski pigem uskuda keeleteadlase kui erialase väljaõppeta vaatleja analüüsi. Poliitiku Remo Holsmeri ja ajalehe Postimees kohtuvaidluses kerkis üks huvitav näide, kus põrkusid koolipingist tuttavad tõed ja keeleteaduslik analüüs. Ühe poole argument keerles Eesti Päevalehe ajakirjaniku küsimuse tõlgenduse ümber: "Kas Postimehele räägitud jutt, et reformierakondlane Remo Holsmer küsis teilt altkäemaksu, vastab siis tõele?"
Keeleteadlaselt sooviti uurida, mida intervjuu küsimusega väideti: kas keegi rääkis Postimehele, et Remo Holsmer küsis altkäemaksu. Kohtunik otsustas, et relevantne lause ei saa midagi väita, sest "Küsimuse vormis esitatud lause ei saa sisaldada faktiväidet." Kohtunik rakendas tõenäoliselt koolipingis õpitud selget ja ühetimõistetavat printsiipi. Esialgsel vaatlusel tundub see isegi veenev. Alljärgneva abil näitame, et see on väär.
Nimelt on keeleteadlased leidnud, et küsimustega saab esitada mitmeid väiteid. Vaatame näiteks selliseid riukalikke küsimusi nagu: "Kas said sellelt eksamilt, millel spikerdasid maksimumhinde?" Küsimusele on lisatud nn presupositsioon ning neid tunneb ära seeläbi, et nii jaatamise ja eitamise puhul säilib eeldatud väide, ehk nii vastuse "jah" kui "ei" puhul tunnistab vastaja, et ta spikerdas. Samuti säilib väide vastuste nagu „ei tea“ puhul.
Ainus võimalus presupositsioonist lahti saada on seda otseselt eitada: "Ma ei spikerdanud." Sellise reaktsiooni võimalikkus näitab samuti, et küsimusega esitati ka väide, sest taolist eitust on raske leida nö. puhta küsimuse järgi: "Kas väljas sajab?" Lisaks vastustele "jah" ja "ei" saab öelda ainult "ei tea".
Lisaks on keeleteaduses viimastel aastakümnetel küsimuste ja väidete vaheline piir hägustunud. Näiteks keeleteadlane Jeroen Groenendijk on avaldanud mitmeid artikleid hübriidlausete kohta, mis samaaegselt esitavad nii küsimuse kui väite. Kuid nendest kirjutamine peab jääma mõnda teise artiklisse.
Keeleteadlaste ekspertiis on kohtus tihti ettevaatlik, aga see on parem, kui lihtsa, kuid väära printsiibi järgimine.
Martin Aher on Mind the Meaning partner, kes tegeleb kohtulingvistika kaasustega.