Semiootilise ekspertiisi kasutamine õigusvaidlustes on järjest tavapärasem asi. Vähemalt Eestis. Kuid mitte alati pole see nii olnud. Järgnevalt kirjeldame põgusalt esimesi teadaolevaid kaasusi, kuhu semiootika taustaga teadlasi ekspertidena kaasati, kuid mis seisavad ajaliselt üsna kaugel sellest, et olla seotud Lihula monumendi, K-kohukese või „kommarid ahju“ T-särkidega. Jutt on nüüdisaja semiootikale teoreetilise aluse rajanud Ameerika loogikust Charles Sanders Peirce’ist (1839-1914) ja Šveitsi keeleteadlasest Ferdinand de Saussure’ist (1857-1913).
Õigust on juba ammustest aegadest mõistetud märkide järgi. Hammurabi seaduste 2. paragrahvist loeme, et kahtlustatava süü tuvastamiseks kasutati uputamist. Kui kahtlusalune hüppas jõkke ning suutis sealt omal jõul välja ujuda, siis oli see märk tema süütusest, jões uppumine aga märk süüst. 19. sajandi keskpaigaks oli kohtuteadus sellistest trikitamisest sammu edasi astunud ning 1860. aastatel paluti USAs ekspertarvamuseks kohtupinki astuda semiootik Charles Sanders Peirce’il ja tema isal, Harvardi ülikooli matemaatikaprofessoril Benjamin Peirce’il.
Statistikud Colin Aitken ja Franco Aroni kirjeldavad oma raamatus „Statistika ja kohtuteaduse tõendite hindamine“ (Statistics and the Evaluation of Evidence for Forensic Scientists, 2004) nn Howlandi testamendi kaasust, milles statistiliste ja tõenäosuslike meetoditega analüüsiti dokumendile kantud allkirja 30 elementi võrdluses originaalallkirjaga. Isa ja poeg Peirce tuvastasid, et uuritava allkirja autentsuse tõenäosus oli väga väike: 1/5 astmes 30. Kuigi allkirjade analüüs ei kuulu tänapäeva semiootilise ekspertiisi pädevusse ning seni on semiootikas arendatud peamiselt kvalitatiivseid, mitte kvantitatiivseid meetodeid, on ilmselt tegemist esimese korraga, kui semiootikaga tegelev teadlane on kutsutud kohtusse tunnistust andma.
Keeleteadlast ja semioloogi Ferdinand de Saussure’i puudutav lugu on veelgi pentsikum ning paraku jääb see ka väljapoole kohtuteaduse klassikalisi raame. Pigem on tegemist ekspertarvamusega huviliste sihtgrupile, sest mingit õiguslikku vaidlust see ei puudutanud. Nimelt tegutses alates 19. sajandi lõpust Genfis meedium nimega Hélène Smith, kodanikunimega Catherine Élise Müller. Meediumi tegevust ühes tema seanssidel osalemisega tutvustas Saussure’ile psühholoog ja Genfi Ülikooli õppejõud Théodore Flournoy, kes palus keeleteadlasel analüüsida Hélène Smithi kirjapandud nn marslaste keelt. Saussure, uurinud Hélène Smithi kritseldusi, jõudis järeldusele, et tegemist on tõepoolest mingisuguse keelega, mis sarnaneb prantsuse keele parodeerimisega, sest süntaks oli samasugune, samas kui häälikud olid erinevad. Seejuures püsis Smithi tähestik kahe aasta jooksul ühetaolisena ning igal marslaste kirja tähel oli täpne vaste ladina tähestikuga. Puudusid vaid grammatiline arv, punktuatsioon, rõhud ning suured ja väikesed tähed.
Need juhtumid näitavad, et mõlemad moodsa semiootika rajajad olid sunnitud meie praeguste teadmiste kohaselt esitama oma elu jooksul vähemalt ühe ekspertarvamuse. Seega võib esimesteks kohtusemiootikuteks lugeda neidsamu isikuid, kes nüüdisaja semiootikateaduse möödunud ja ülemöödunud sajandil lõid.
Tiit Kuuskmäe on Mind the Meaning partner, kes tegeleb kohtusemiootika kaasustega. Illustratsiooni joonistas Lilli-Krõõt Repnau (2018 ©).