“Ära vabanda, tee õigesti,” (Don’t be sorry, be right) on lause, mis kuulus varalahkunud tõlgi ja toimetaja Toomas Toomra keelesalve. Paraku on elu keeruline: kõigil juhtub äpardusi ja vabandamine lunastab meid hädast. Kuid kas lunastab? Paari nädala eest pöördus Õhtulehe ajakirjanik Viljar Voog avaliku kommentaari saamiseks meie poole küsimusega, kas ühe eesti poliitiku vabandus on (1) siiras ja (2) ammendav. Kommentaarist artikli jaoks ütlesime esimese hooga ära, kuid lubasime küsimust lahata põgusa mitteformaalse sissevaatena meie kuukirjas, mida alljärgnevalt teemegi.
Kõnealune poliitik oli kunagises Facebooki postituses nimetanud pagulasi “mugavusprussakateks” ja venelasi “tibladeks”. Poliitik vabandas 2015. aastal ehk vahetult pärast intsidenti ERR-i ekraanil järgmiste televisiooni poolt kokkulõigatud fraasidega:
- „(See oli) üks fragment sellisest pikemast Facebookis toimunud vestlusest ja see on kontekstist üpris kenasti välja rebitud.“
- „Ma kindlasti ei ole uhke selle üle, selle sõnakasutuse üle ja kui ma kedagi sellega solvasin, siis ma selgelt vabandan.“
- „Nende ees, kes siin 2007. aastal märatsesid, ma vabandust ei palu.“
Viljar Voogi arupärimine lähtus sama poliitiku 2019. a kommentaarist, mille järgi varem ERR-i intervjuus esitatud vabandusele pole vaja lisada selgitusi ega vabandusi.
Mida me teame vabandamise kui sellise kohta?
Ühelt poolt on vabandamise ja andestamise sfääril meie kultuuris religioosne mõõde. Pattude tunnistamine ja nende kahetsemine on kristliku elu kesksed aspektid. Kuid vabandamisel on tähtis roll ka eel- ja mittekristlikes usundites. Meenutagem siinkohal Lennart Meri filmi “Toorumi pojad” (1989). Hantide mütoloogias on karu hõimu esiisa ja jumala Toorumi poeg. Tema tapmise lunastamiseks korraldatakse laulude ja tantsudega pidulikud karupeied, mis kestavad neli-viis päeva ning mille käigus palutakse karult andeks.
Teiselt poolt on vabandamine täis argiseid dilemmasid: kui solvatakse tervet inimgruppi, siis kelle ees peaks vabandama? Kas iga inimese ees eraldi? Mitu korda peaks vabanduse esitama? Nii on võimalik arutelu kiiresti tupikusse juhtida.
Õnneks on vabandamist ja andestamist teaduslikult uuritud, mistõttu on võimalik tuua esile mõned üldisemad seaduspärad. Kõikide võimalike maailma kultuuride peale mõeldes pole need kaugeltki universaalsed, kuid laiema lääne kultuuri mõttes kehtivad need kindlasti ka Eesti kontekstis.
Üks esimesi põhitõdesid on see, et lausest “Ma vabandan” ei pruugi kaugeltki piisata. Kujundlikult väljendudes võib see - olenevalt olukorrast - olla samaväärne arvutikasutajatele esitatava veateatega:
500 Internal Server Error
Tegemist on arvutivõrgu serveri veateatega, mille asemel eelistaks kasutaja inimkeelset vabandust ja infot selle kohta, millal probleem laheneb või millised alternatiivid on kasutajal oma tegevuste jätkamiseks.
Londoni Middlesexi Ülikooli psühholoog Mandeep Dhami uuris lepitava õigusemõistmise keskuse tegevust Ühendkuningriigis. Dhami tõdeb uurimuses “Vabanduse pakkumine ja vastuvõtmine ohvri-süüdlase vahendamisel” (Offer and acceptance of apology in victim-offender mediation, 2012), et üldjuhul koosneb täielik vabandus järgmistest aspektidest:
- vastutuse võtmine teo ja selle tagajärgede eest,
- toimunud ülekohtu tunnistamine ja selle hukkamõistmine,
- kahetsuse väljendamine,
- heastamise või muutuste pakkumine,
- lubadus edaspidi hoiduda probleemsest käitumisest ning pingutada heade suhete nimel.
Dhami uurimusest ilmneb, et oluline osa konarlikest lepitustest on põhjustatud just nimelt ebatäieliku vabanduse esitamisest.
Oberlini Kolledži teadlane Cynthia McPherson Frantz ja tema kolleeg Courtney Benningson järeldavad oma eksperimentaalses uurimistöös “Parem hiljem kui varem: ajastamise mõju vabanduse tõhususele” (Better late than early: the influence of timing on apology effectiveness, 2005), et hiljem esitatud vabandus on tõhusam kui vahetult pärast intsidenti esitatud vabandus. Hilisem vabandus on tõhusam seepärast, et see tekitab suurema mõistmise ja tähelepanu emotsiooni; osapooled on saanud järgi mõelda ning on valmis deeskalatsiooniks. Seejuures on vabandamise võimalusel “küpsuse” periood: liiga hilja saabunud vabandus võib osutuda sama vähe mõjusaks kui kohe vabandamine.
Kesk-Florida Ülikooli teadlased Timothy Coombs ja Sherry Holliday uurisid oma töös “Amazon.com’i orwellilik õudusunenägu: vabanduse uurimine online keskkonnas” (Amazon.com’s Orwellian nightmare: exploring apology in an online environment, 2011) vabandamist nüüdisaja online-meedia kontekstis. Nende näitekaasuseks kujunes 2009. aasta juulis Kindle’i lugereid puudutanud intsident, mille käigus Amazon.com kustutas suure hulga klientide seadmetest George Orwelli raamatu “1984”. Põhjuseks oli Kindle’i keskkonnas tegutsenud edasimüüja, kellel puudusid autoriõigused raamatu turustamiseks. Hoolimata Amazoni juhi Jeff Bezose vabandusest, mis täitis suure osa ülalloetletud täieliku vabanduse kriteeriumitest, tõdesid uurijad, et tulemus oleks olnud parem, kui Bezose vabandusele oleks järgnenud vahetu praktiline kommunikatsioon äparduse hüvitamisest ja põhimõtteline otsus, et Amazon ei saa edaspidi kasutajate seadmetest raamatuid kustutada.
Seega, kas poliitiku vabandus oli siiras ja ammendav? Jätame selle otsustada neile, kellele antud juhul ühekohut tehti. Samas loetlegem aspekte, mis tekitavad küsitavusi poliitiku esitatud vabanduse siiruses ja ammendavuses:
- Poliitik tõdeb, et tema väite tõlgendamine ilma kontekstita on vale. Samas ei anna ta viiteid, mis on adekvaatne kontekst, millega tuleks arvestada. Kuulajad peavad seda ise mõistatama.
- Vabandamisel on kasutatud tingivat kõneviisi (kui ma kedagi sellega solvasin), millega poliitik osutab võimalusele, et mingit viga või üleastumist ei pruugi olla toimunud. Samas näitas 2015. aasta ühiskondlik reaktsioon, et poliitiku avalduses oli häirivaid aspekte. Muuhulgas tõstatus sõnavõtu tulemusena küsimus, kas ta on sobiv jätkama Kaitseliidu ridades.
- Poliitik kinnitab, et ühe osa venelaste “tibladeks” nimetamine on kõigest hoolimata põhjendatud.
Tõenäoliselt langeksid nende probleemide lahendamisega ära küsitavused ning ajakirjanikel oleks vähe alust vahejuhtumiga seotud uudislugude kirjutamiseks. Seejuures ei tulnud ühestki selle postituse jaoks loetud uuringust välja, et solvajal puuduksid väljavaated paremaks tulemuseks, kui ta otsustab “küpsel” ajal uuele katsele minna.
Tiit Kuuskmäe on Mind the Meaning partner, kes tegeleb kohtusemiootika kaasustega. Karikatuuri ja päise joonistas Kristjan Holm.