Postimehe väitel on Tartu raekoja platsil asuvast Mati Karmini skulptuurist “Suudlevad tudengid” püstitatud ebaseaduslik koopia Peterburi eeslinna Kudrovosse. Skulptuuri omanik Tartu linn planeerib küsimuse lahendamisse kaasata välis- ja kultuuriministeeriumi ning asjaomased Kudrovo ametivõimud. Postimehe artiklile järgnevalt on ajakirjanduses ilmunud viiteid, et Kudrovo “Suudlevad tudengid” ei pruugi olla sugugi ainuke ilma Tartu ja autori loata püstitatud skulptuuri koopia.
Kui kunstivõltsingute tuvastamiseks on hulk adekvaatseid meetodeid ja huvigruppidel on võimalik pöörduda pädevate institutsioonide poole, siis antud juhul ei vaja tõestamist see, et Tartu raekoja platsil olev teos on ehtne ega ka see, et Kudrovos asuv skulptuur on valmistatud ühe või teise vene autori poolt. Küsimus on pigem selles, kas Kudrovo või mõni teine sarnase motiiviga Venemaal püstitatud skulptuuri teostus on selline, mis võib kvalifitseeruda Mati Karmini poolt loodud “Suudlevate tudengite” plagiaadiks.
Kuidas seda hinnata ja ühemõtteliselt otsustada?
Kohtusemiootilisest seisukohast pole kerkinud probleem sugugi triviaalne. Skulptuuri tavakeeles esitatud kirjeldus võib tagasitõlkel skulptuurilisse vormi — ütleme mõne sõltumatult valitud kunstniku poolt — viia sootuks teistsuguse kunstilise lahenduseni, millel pole algupärase teosega mingit pistmist. Samuti ei pruugi kasu olla füüsiliste mõõtmete esitamisest, sest keskmine vaatleja võib näiteks 10% võrra vähendatud teost — juhul kui tal pole vahetut võimalust seda originaaliga võrrelda — tajuda originaalteosena, kuid veidi rohkem vähendatud teost juba millegi muuna. Mõõtude erinevuse kognitiivsed järelmid pole üheselt ennustatavad. Jääks proportsioonide võrdlemise võimalus. Kuid nii nagu füüsikalises aegruumis pole eelistatud suundasid, nii puuduvad ka kunstiteostel eelistatud osised, mille proportsioonide võrdlus tagaks asjakohase ja ühemõttelise tulemuse.
Alati jääb võimalus pöörduda kunstiteadlase poole. Kuid kunstiteaduslik käsitlus tagab teose erialase kirjelduse tavakeelelisel kujul. Siin me juba olime! Jääb võimalus uskuda kunstiteadusliku eksperdi autoriteeti, kui ta annab oma kogemustele tugineva intuitiivse hinnangu, mis seisneb näiteks järgnevas: “need on piisavalt sarnased”. Kuid mis saab siis, kui vaidluse teine pool esitab teise, samavõrd autoriteetse kunstiteadlase hinnangu, mis väidab sama napi argumentatsiooniga vastupidist: “need ei ole piisavalt sarnased”? Sellisel juhul taanduks küsimus mitte sellele, mida me usume või teame, vaid sellele, keda me usume.
Jah, alati jääb võimalus korraldada sotsioloogiline küsitlus kas valdkondlike ekspertide või n-ö keskmiste vaatlejate seas. Kuid sel juhul annaksime alla vaidluse struktuurses plaanis ning tõdeksime, et nimetatud teoseid polegi võimalik teaduslike vahenditega struktuurselt võrrelda.
Kui tootedisaini kaasustes võrreldakse toodete registreeritud fotosid ja kogu vaidlus tulebki nende alusel otsustada, siis skulptuure kui kunstiteoseid ei registreerita üldjuhul toodetena. Neist puuduvad riiklikes või rahvusvahelistes andmebaasides ametlikud fotod, mille alusel saaks lihtsustada uurimist kolmemõõtmelisest ruumist kahemõõtmelisse ruumi.
Kuid olukord pole täiesti lootusetu. Tajupsühholoogilised eksperimentaaluuringud on näidanud, et inimesed otsustavad visuaalsete struktuuride samasuse üle nende üldkuju alusel. Avalikus ruumis asuvaid skulptuure “kasutatakse” iga päev. Neist mööduvad sajad, kui mitte tuhanded inimesed, kes märkavad kohe, kui midagi pole nii, nagu see peaks olema. Oletame, et “Suudlevatel tudengitel” on ühel hommikul kadunud vihmavari.
Siinkohal saame mängu tuua kohtusemiootilise lähenemise. Märkide identsuse korral eeldame, et tähistatava ehk mentaalse kontsepti “suudlevad tudengid” jaoks kasutatakse mõlemal juhul identset “tähistajat” ehk samasugust skulptuuri. Kuivõrd avalikku ruumi paigutatud skulptuuridel on kaardistatavad vaateväljad — näiteks pole maja taga asuvat skulptuuri võimalik näha, samuti pole “Suudlevatele tudengitele” võimalik avalikku korda rikkumata minna lähemale kui selle rinnatis —, siis saab luua loendi erinevatest asjakohastest vaatevektoritest. Selliselt tekkinud vaatevektorite fotosid saab masinõppe tehnoloogia abil võrrelda teise skulptuuri kohta käiva vastavasisulise hulgaga ning esitada skulptuuride kokkulangevused nii teose üldkujuliste jooniste kui joonise piiridele tõmmatud puutujate statistilise samasuse osas.
Selliselt saadav info märgi “tähistaja” kohta ei lahenda loomulikult kõiki küsitavusi mingis konkreetses vaidlusküsimuses, kuid tagab vähemasti selle, et sõltumatul (vahe)kohtunikul on võimalik otsus langetada empiriilistel andmetel tugineva teadusliku analüüsi alusel.
Tiit Kuuskmäe on Mind the Meaning partner, kes tegeleb kohtusemiootika kaasustega. Päises olev foto pärineb Instagrammi lehelt Жизнь в Кудрово, mis reklaamib Kudrovo elamurajooni ja edastab piirkondlikke uudiseid (autorit ei ole märgitud).