Eesti Vabariigi valitsus kiitis 10. novembril heaks ehitusseadustiku muudatused, mille eesmärk on vähendada punasümboolika osakaalu Eesti avalikus ruumis, sealhulgas näiteks hoonete fassaadidel. Seadusemuudatuse eelnõu saadeti edasiseks arutluseks Riigikogule: otsuseid ei ole veel langetatud ja debatid alles käivad. Iga konkreetse objekti puhul hakkaks olukorda hindama valitsuse juurde moodustatav komisjon, mille ülesandeks oleks tegeleda Nõukogude Liidu sümboolse pärandi ühe osa ümbermõtestamisega Eestis. Komisjoni tööpõld saaks olema lai ning otsuseid tuleks langetada nii laemaalingute, vappide kui ornamentika kohta. Semiootik Mihhail Lotman on märkinud, et nõukogude aja sümbolitega tegelemist ei peaks üle tähtsustama.
Küsigem, kas semiootilisest seisukohast on midagi, mis käimasoleva Vene Föderatsiooni agressiooni kontekstis Ukraina vastu on olulisem kui kõigi märkide ja jälgede kaotamine, mille abil õigustatakse ning motiveeritakse sõda ning ähvardusi teistegi riikide vastu?
Jah, on!
Märkidest olulisemaks tuleks pidada väärtusi ja sellega seoses vajab selgitust nii väärtuse definitsioon kui kolm relevantset nüanssi. Väärtuse defineerimisel tuleks semiootilises mõttes rääkida vahetusväärtusest - milliste sarnaste asjade vastu on võimalik üht või teist märki vahetada (näiteks hoone esiküljel Nõukogude Liidu vapi asendamine Trofim Lõssenko stiilis viljavihkude vaniku ja aastanumbriga) ning milliste erinevate asjade vastu on võimalik mingeid märke vahetada (näiteks Nõukogude Liidu vapi asendamine diskokuuliga). Väärtusruumid moodustavad terveid süsteeme, mida teatavate mööndustega võib nimetada kontekstideks.
Punamärkidega seotud väärtustest rääkides on kolm olulist aspekti, mis trumpavad üle pelgalt märkidele keskenduva lähenemise. Esiteks on tähtis mõista, et märkide eemaldamine, arhiveerimine või isegi hävitamine ei muuda automaatselt neid märke au sees pidavate inimeste vaateid. II maailmasõja lõpul koristasid liitlased Saksamaalt kõik haakristid, mis vähegi ette jäid, kuid aja jooksul leidsid neonatsid muid viise oma meelsuse manifesteerimiseks. Näitena võib tuua regulaarseid kogunemisi endiste natsiliidrite haudade juures, et seeläbi kinnitada truudust oma kuhtumatutele ideaalidele. Lühidalt: ühtede märkide eemaldamisel kanaliseeritakse emotsioonid ja ideoloogilised vaated mõnel muul moel ning leitakse neile uued tähistajad.
Puhtalt märkidest lähtumisel ja väärtuste märkamata jätmisel on teinegi oht. Nimelt võib seeläbi sigineda pettekujutelm, et oleme teinud midagi, mis piisaval määral põhistab eestimeelsust Eestis. Paraku on selline arusaam lühinägelik. Eestimeelsuse kultiveerimiseks tuleb teha siiski igapäevast tööd kõikidel rinnetel - alates seadusandluse kujundamisest Riigikogus kuni ettevõtluse, kultuuri, teaduse ja sotsiaalteenuste arendamiseni ühiskonnas tervikuna. Pelgalt okupatsioonimärkide eemaldamisest jääb väheks. Siinkohal on paslik meenutada, et Eesti esimene kommunistlik valitsus ei moodustunud silmnähtavalt võõrapäraseid nimesid kandvatest punamadrustest, vaid selles võtsid kohad sisse kohalikud nõukogude korra pooldajad Johannes Vares, Hans Kruus, Johannes Semper jt.
Kolmandaks on kõigiti reaalne, et märkide eemaldamise küsimuses vastandumist otsiv meedia mitte üksnes ei kirjelda ühiskonnas sisalduvaid väärtuste ja vaadete erinevusi, vaid asub oma tegevusega väärtusi ja väärtuskonflikte kujundama nendegi puhul, kellel varem igasugused vaated punamonumentide kohta puudusid. Kui õpikutarkusena võime kodanike arvamuste ja hoiakute arenemisele kaasaaitamist pidada üheks ajakirjanduse ülesandeks, siis eriti nüüdisaja digitaalsel meediamaastikul on ebaproportsionaalselt suur rõhk konflikti kui sellise lõkkelepuhumisel, misjuures valgustuslik aspekt jääb pigem kõrvaliseks või puudub sootuks. Teisisõnu - kui mõnel Eestis elavad inimesel varem ei olnud šovinistlikke vaateid, siis tänu meedia pealispindsele vahukloppimisele võivad need tal mõne aja jooksul kujuneda. Viimane annab omakorda hoogu sotsiaalmeedia kõlakodadele, milles tooniandvaks jõuks on afektiivne, mitte faktuaalne kommunikatsioon, samas kui ühiskondliku sidususe jaoks oleks kasu pigem teineteist austavast argumenteeritud mõttevahetusest.
Kas seeläbi on öeldud, et punasümbolid tuleks nende kunstilise väärtuse või Riigikantselei uurimusest selgunud suure osa eestimaalaste ükskõiksuse tõttu praegusel kujul alles jätta? Sõltub sellest, missugust hinda on ühiskond kujunenud olukorras nõus maksma. Juhul kui punamärgid jäetakse muutmata kujul alles, tuleb arvestada, et edaspidi saab olema üha keerulisem leida vastuargumenti kaaskodanikule, kes tahaks riputada oma kodumajale suurt haakristi ning põhjendada selle väljapanekut Eesti ajaloo keerdkäikude ja raskete valikute meenutamisega kas või oma perekonnaloo näitel. Selles valguses on raskevõitu argumenteerida ka otsust, mille alustel on keelatud Z kujunduse afišeerimine. Teisisõnu tähendaks punamärkide muutmata kujul säilitamine ukse paotamist inimsusevastaseid kuritegusid toime pannud režiimide sümboolika avalikule eksponeerimisele.
Lisaks sellele on märkide muutmata kujul säilitamisel otsesem julgeolekuline hind, mida käimasolevates debattides on mainitud, kuid seni üsnagi pealispindselt. Paraku on mõistlik, et julgeolekuline aspekt jääb antud juhul millekski, mille väljahääldamisega liiga palju ei tegeleta. Suutsin postituse ettevalmistamisel modelleerida kolm eridimensioonilist ründevektorit, mida punamärkide abil saaks rakendada ja mille kohta on maailmast varasemaid näiteid, kuid ma ei näe põhjust, miks peaks vastase eest nende töö ära tegema ning leitud vektoreid siinkohal tutvustama.
Lisaks punasümboolika allesjätmisele on võimalus selle tähendust muuta. Siinkohal on kaks varianti. Neist esimene on kunstiline sekkumine - näiteks värvitaks hoonetel asuvad Nõukogude Liidu vapid üle erksates vikerkaarevärvides. Selle lahenduse hind oleks ühiskonna šovinistlikult meelestatud osa senisest suurem radikaliseerumine. Kujutagem ette, et keegi värviks oma võimu demonstreerimiseks punasega üle Eesti Vabadussõja ausamba. Teine variant oleks punasümbolite varustamine nii teadetetahvlite kui laialdasemalt erinevate metatekstidega - olgu selleks siis filmi- või audioklipid, voldikud vms Mõne aasta eest ilmus Saksamaal Adolf Hitleri "Mein Kampfi" kommenteeritud väljaanne, mille metatekstide maht oli suurem kui teos ise. Samuti oleme Vabamu näitel kogenud, et inimsusevastaseid kuritegusid toime pannud režiimidest rääkimine, nende märkide ja ajaloo eksponeerimine ei kutsu üles vägivallale ning seda on keeruline ühemõtteliselt nautida, kui esemed on asetatud museaalsesse, selgitustega varustatud konteksti. Metatasandi loomise hinnaks on ühiskonna valmidus ja huvi nõukogude perioodi mõtestamisega ühiskondlikult tööd teha. Niisamuti eeldab see nõustumist investeerida nõukogude perioodi selgitamiseks rahalisi vahendeid.
Igal valikul on oma hind. Seda nii sotsiopsühholoogilises, julgeolekulises kui majanduslikus mõttes. Ka valimata jätmine on valik. Siiski on maailmas olulisemaid asju kui märgivalikud. Sisulisemad otsused puudutavad väärtusi - kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.
Tiit Kuuskmäe on Mind the Meaning partner, kes tegeleb kohtusemiootika kaasustega. Päise kujundus: Kristjan Holm. Sotsiaalmeedia foto: Unsplash (Austris Augustus, @austris_a)