Suve lõpp on õige aeg kokkuvõteteks möödunud marjasaaduste hooajast. Seda enam, et seened kasvavad hoogsasti peale ja keegi ei mäletagi enam palavikulisi segadusi Eesti maasikatega. Kõigepealt räägiti juuli alguses sellest, et Eesti maasikaid töödeldakse mürgiste taimekaitsevahenditega. Paar päeva hiljem selgus, et Eesti maasikad ei pruugigi olla Eesti maasikad, vaid nende päritoluriigiks on kas Läti, Leedu või koguni Poola. Esimene neist probleemidest on toiduohutuse seisukohast põletavam, teine intellektuaalselt huvitavam.
Mida tähendab väljendis “Eesti maasikad” sisalduv sõna “Eesti”? Küsimus on kahtlemata lai. Näiteks päritoluriigile viitava teksti “Swiss made” tohib vastavalt Šveitsi seadustele kirjutada toidutootele, mille tooraine kaalust 80% pärineb Šveitsist, ja seal peab olema tehtud ka olulisem osa töötlusest. Järelikult on võimalik, et 20% “Swiss made” hapukurgipurgi sisust pärineb mõnest muust riigist.
Kuid see pole kaugeltki kõik. Oletame, et Peeter Pakiraam ostab uue tuntud Jaapani automargi. Tema naabrimees Taavi Kotkasilm küsib: “Noh, jaapanlase ostsid või? See on ju Venemaal kokku pandud!”
Keeleteaduslikult ja semiootiliselt on siin kaks huvitavat aspekti.
Esiteks kasutatakse toodete kohta mõnikord kõnekujundit, mida keeleteaduses nimetatakse metonüümiaks: osa, antud juhul päritolu (“Jaapan”) laiendatakse tervikule ja kasutatakse selle asemel (“jaapanlane”). Teiseks kaasnevad kaubamärkidega eelarvamused päritoluriigi toodete kvaliteedi kohta. Üldiselt oleme harjunud mõtlema, et Jaapani kaubamärke kannavad kvaliteetsed tooted, kuid globaalse küla kontekstis ei pruugi me teada, kus need tegelikult on kokku pandud. Tarbijatena teeme kompromisse ja loodame, et kaubamärgi ja tegeliku tootjariigi võrdluses saame usaldada kaubamärki.
Kas Eesti maasikad on Eesti maasikad, kui Eesti ettevõtte on need kasvatanud Valmiera kasvuhoones? Kas Eesti maasikateks võib nimetada maasikaid, mis on kasvatatud praeguse Venemaa Föderatsiooni kontrolli all oleval Setumaal?
Et segadus oleks täielik, toome sisse veel ühe maitsva taime, Hiina kapsa, mille päritoluriigiks on teinekord märgitud Poola. Miks keegi ei protesteeri?
Kirjeldatud pundart saab harutada mitmeti. Ühe võimaliku lähenemisviisi leiame tuntud briti keelefilosoofi, matemaatiku ja loogiku Bertrand Russelli sulest, kes eristas “nime” ja “deskriptsiooni”.
Nimi on Russelli järgi lihtne sümbol, mis viitab objektile, mis on tema tähenduseks ega sõltu sellisena teiste sõnade tähendusest. Deskriptsioon seevastu võib koosneda mitmest sõnast, mille tähendused on fikseeritud ja neist omakorda sõltub deskriptsiooni tähendus tervikuna. Näiteks lauses “”Tõe ja õiguse” autor on Tammsaare” on “Tammsaare” nimi ja lause esimene osa on deskriptsioon.
Praegu seisneb probleem selles, et väljendis “Hiina kapsas” on “Hiina” osa nimest, samas kui väljendis “Eesti maasikas” on “Eesti” deskriptsioon ja “maasikas” nimi. Selle tõestuseks vaatame maasika etikette turgudel. Hoolimata nende variatiivsusest näeme, et nii mõnelgi on teksti “EESTI MAASIKAS” kõrval esitatud maasika sort (Sonata, Polka, Asia jt). Lisaks näeme selliseid deskriptiivseid sõnu nagu “magus” jne. Samas “Hiina kapsas” tervikuna viitab konkreetsele kapsaliigile, mille ladinakeelseks nimeks on Brassica rapa subsp. pekinensis.
Russell eristab täiendavalt “ühemõttelisi deskriptsioone” (definite description) ja “mitmemõttelisi deskriptsioone” (ambiguous description). Tõeseid ühemõttelisi deskriptsioone ei saa olla üle ühe, samas kui mitmemõtteline deskriptsioon eksisteerib, kui selliseid deskriptsioone on vähemalt üks. Näiteks raamatul “Tõde ja õigus” ei saa olla mitu autorit. Seevastu tõeseid mitmemõttelisi deskriptsioone võib olla mitmeid: Frida Kahlo on naine, Simone de Beauvoir on naine jne, millest omakorda järeldub, et “naine on olemas”.
Põhimõtteliselt võib mitmeid erinevaid maasikasorte kvalifitseeruda “Eesti maasikaks”, kuid kui tegemist on Lätist või Leedust pärit tootega, siis on Russelli käsitluses tegemist deskriptsiooniga, mis on väär. Seevastu Poolas, Kanaari saartel või Alaskal toodetud “Hiina kapsa” müümine “Hiina kapsana” on kirjeldatud keelefilosoofilises raamistikus tõene. Samasuguse tõlgenduse marjadele leiame 2015. aasta Maaeluministeeriumi juhendis “Toidu märgistusel antav teave päritoluriigi kohta”, kus on öeldud järgmist: “Töötlemata toidu (värske liha, kala, seened, marjad, köögiviljad jne) puhul on päritoluriigiks riik, kus toit on toodetud.”
Teiste sõnadega oleks Lätist pärit maasika müümine “Eesti maasika” pähe, olgu tegemist Lätis tegutseva Eesti tootjaga või mitte, sama, kui me väidaksime, et “Frida Kahlo on mees”, samas kui me teame, et ta on naine.
PS! Täiendus: tähelepaneliku lugeja ja kolleegi Martin Aheri tagasiside alusel tuleb möönda, et on kolm võimalust järelduse kummutamiseks, kusjuures kõik on pigem hüpoteetilised variandid. Esiteks olukord, kus Eesti riik otsustab osta omale mõne maasika. Sel juhul saame rääkida Eesti maasikast veel ühes tähenduses. Teiseks olukord, kus empiirilise keeleteadusliku uurimuse käigus suudetakse tuvastada, et nii suvel ajakirjanduses kui Maaeluministeeriumi kodulehel kirjeldatud arusaam Eesti maasikast läheb vastuollu kõnelejate tegeliku keelevaistuga. Lõpuks ei saa välistada, et mugandatakse Maaeluministeeriumi definitsiooni või valdkondlikku terminoloogiat laiemalt.
Tiit Kuuskmäe on Mind the Meaning partner, kes tegeleb kohtusemiootika kaasustega. Karikatuuri ja päise joonistas Kristjan Holm.