Koomik John Oliver seadis hiljutises telesaates „Last Week Tonight“ küsimuse alla kohtuteaduse valiidsuse. Populaarsed teleseriaalid nagu „CSI“ kultiveerivad ühiskonnas ettekujutust kohtuteadusest, mis suvaliste ettejuhtuvate tõendite põhjal suudab tõsikindlalt tuvastada kellegi süü või süütuse.
Elu näitab midagi muud. Oliver tsiteerib saatelõigus 2009. aasta USA teadusuuringute nõukogu (National Research Council) väidet, et mitmed kohtuteaduse valdkonnad ei vasta teadustöö põhilistele kriteeriumidele. Samuti viitab Oliver 2016. aasta USA presidendi teadusnõukogu kohtuteaduse raportile, milles sedastatakse, et „kohtueksperdid on tihti tõendite väärtusega liialdanud ning läinud palju kaugemale sellest, mis on asjakohase teaduse poolt õigustatav.“
Nii selgub, et 1980ndate aastate lõpust USAs kohtuteaduslikult läbiviidud DNA testidest sisaldab ligi 45% uurimisvigu. Probleeme on täheldatud ka vereanalüüside, hambajäljendite võrdluse, ballistiliste jmt uuringute puhul. Osadel juhtudel on see viinud süütute inimeste süüdimõistmiseni. Eriti kahtlustäratavana toob USA presidendi teadusnõukogu välja hambajäljendite analüüsi, mis ei vasta teadusstandardite valiidsuskriteeriumidele. Neist markantseima juhtumina esitleb koomik Oliver „võileiva juhtumit“, kus hambajälgi uurinud dr Michael West jõudis järeldusele, et võileival olevad jäljendid kattuvad kahtlustatava hambumusega. Kohtuotsus kaevati aga edasi ning täiendaval lahangul selgus, et võileivast oli puuduoleva tüki hammustanud mitte kahtlusalune, vaid hoopis kuriteo ohver.
Viimaks kerkib küsimus kohtuekspertide erapooletusest suhtluses uurijate ja ühe või teise osapoole juriidilise esindajaga. Pole võimatu, et eksperdiks määratud isik hakkab end alateadlikult tundma osana „meeskonnast“, mis omakorda põhjustab analüüsi kallutatust.
Eeltoodud kriitika on tänuväärne ja aitab võrdlemisi uuel valdkonnal areneda. Siiski soovin kohtusemiootikuna lugejaid veidi rahustada. Olukord ei ole läbinisti lootusetu.
Kriitikale vastamisel peaks esiteks selgitama, mis üldse kuulub kohtusemiootika uurimisvaldkonda. Ameerika semiootikateoreetik Charles Sanders Peirce (1839–1914) on tõdenud, et „miski pole märk, kui seda ei tõlgendata märgina“. Selle järgi oleks põhjendatud arvata kohtusemiootika uurimispädevusse ennekõike kaubamärgid, tööstusdisaini lahendused ja reklaamid, mida tarbijad tajuvad alateadlikult märkidena. Sellele tõsiasjale viitavad mitmed disainiõpikud, mis oma sissejuhatustes määratlevad disaini märgilise nähtusena ja selgitavad disaineritele, kuidas kasutada oma töös semiootikast tuntud Saussure'i ja Peirce'i märgidefinitsioone (vt nt Ian Noble, Russell Bestley „Rescherche visuelle“, 2013). Märksa keerulisem oleks kohtusemiootika valiidse uurimisobjektina näha juuksekarva analüüsi, sest see eeldaks teadmisi ja metoodikaid, mis puudutavad juuste koostise määratlemist jms, mida semiootika sellisena kindlasti pakkuda ei või ega saa.
Kohtusemiootika valiidsuse spetsiifilisemate aspektide käsitlus (sisemine valiidsus, konstruktivaliidsus jms) ületab selle postituse mahulised piirid. Mis puudutab mõõtmistäpsust, mõõtmise järjekindlust, üldisemalt selle korratavust, siis teoreetiliselt eksisteerib teadlaste seas üldiselt aktsepteeritud ideaal: teadustöö nime väärib teatud standardile vastav meetodipõhine uurimistöö. Selle kontrollimiseks loevad töö üle teised sama valdkonna eksperdid (nn peer review).
Praktilisel tasandil võib eristada kaht vastuolulist kriteeriumi:
õigusvaidlustega kaasnevad erinevad konfidentsiaalsusega seotud nõuded, mis ei võimalda ekspertarvamusi publitseerida sarnaselt tavaliste teadusartiklitega ega kaasata kriminaalkaasustes töösse vannutamata teadlasi,
kohtuvälises kontekstis on tavaks, et teadustöö peab kvaliteedi tagamiseks vähemalt osaliselt olema avalik ja kollektiivne.
Kuivõrd nimetatud vastuolu lähiajal lõplikku lahendust ilmselt ei näe, tuleb leppida kohtusüsteemi iseloomust kerkiva kontrolliga: juhul, kui tegemist on ühe poole eksperdiga, siis on vastaspoole ülesandeks tuvastada tõestusmaterjali puudujäägid ning kohtusemiootiline ekspertarvamus ei ole erand. Juhul, kui töös või probleemipüstituses esineb puudujääke, saab vastaspool need välja tuua, sealjuures tohib appi võtta teise kohtusemiootiku. Kui tegemist on vaidluspoolte ühise eksperdiga, jääb mõlemale poolele võimalus ekspertarvamuse tulemusi kohtus omalt poolt kommenteerida.
Samuti aitab usaldusväärsust tõsta riikliku sertifitseerimise võimalus, mis on Eestis korraldatud riiklikult tunnustatud ekspertide staatuse andmisena. Riiklikult tunnustatud eksperdiks saamiseks tuleb esitada hulk uurija töö kvaliteeti kirjeldavaid dokumente, mis kombinatsioonis peaksid tagama selle, et riikliku eksperdi poole pöörduv isik või institutsioon ei peaks uurimistöö kvaliteedis kahtlema.
Tiit Kuuskmäe on Mind the Meaning partner, kes tegeleb kohtusemiootika kaasustega. Hammustatud võileiba uuriva jänese joonistas Lilli-Krõõt Repnau (2018 ©). Tekst on avaldatud ka teadusuudiste portaalis Novaator.
Avaldatud 8. jaanuaril 2018.